Jooksevkulud esimese paarisaja kilomeetri põhjal

Nüüd on pea 200 e-kilomeetrit seljataga, selliste pisikeste kuni 10 km juppidena :-)

Viimased paar päeva järjest on meeles olnud ka näidikuid vaadata ning nende keskmisena on välja tulnud, et kilomeetri läbimiseks kulub ca. 300W/h seinast.
Seega 10 km läbimiseks läheb ca. 3 KW/h, mis Kodu 1 paketi hinda kasutades teeb 10 km hinnaks ca. 4,5 krooni.

Selles sisalduvad kõik kaod laadijas, akudes, kontrolleris, kaablites, mootoris, käigukastis jne.
Mõõtmiseks kasutan energiamõõtjat PM-300, millega saab mõõta ka muude koduseadmete energiatarvet.

Esimene nädal elektriautoga

Nüüd on nädalake elektrimootori abil sõidetud - päris vahva on. Jõhkralt sõltub distants välistemperatuurist.
Päris külmakraadidega on ikka läbisõit imepisike max 10 km korraga. Tuleb hakata mõtlema akude soojendamisele.
Praeguste plusskraadide juures pole häda keskit - ükspäev sõitsin vist pea 15 km järjest. Lõpus kaob kiirendus ära, aga ühtlast kiirust hoiab auto ilusti. Ainus häda on, et foori taga muutuvad tagapool olijad närviliseks.

Esimesed 100 elektrilist kilomeetrit on praeguseks koos testsõitudega garaazhis seljataga ning oktoobri keskpaigast alates on akude laadimiseks kulunud 41 KWh.
Pole just väga palju ja väga vähe samuti mitte.

Oma üllauseks leidsin kommentaaridest mõned küsimused - keegi ikka loeb ka seda blogi :-) Püüan neile siis vastata nii hästi kui suudan. Kuna nagunii oli plaanis väike kokkuvõte teha, siis nüüd ongi hea võimalus.

Kas regamise protses oli keeruline?

Protsess ei olnud keeruline - ütleks, et isegi väga lihtne oli. Kartsin hullemat.
Asi käis minu jaoks nii.
Tegin ARKi ümberehitamise kohta avalduse, et tahan elektrimootori paigaldada (maikuus juba, lootsin jaanipäevaks valmis jõuda). Seejärel sain vastuseks suunamise eksperdile ning ekspertide nimekirja. Seejärel ehitasin tubli mitu kuud, kuni lõpuks arvasin, et auto on arvelevõtmiseks piisavalt valmis. Siis helistasin eksperdile ja leppisin ülevaatamiseks aja kokku. Kaalusime, mõõtsime, tegime kinnisel territooriumil proovisõitu ning siis kirjutas ekspert oma akti ARK jaoks ning viis ise ka kohale.
Siis küsis ARK veel lisaks piduritesti, kuna vaakumi allikas oli muutunud. Selle testiga probleeme ei olnud ja sain selle ülevaatuspunktis ilusti tehtud. Ülevaatusele ja tagasi sõitsin omal käigul, sest ülevaatuspunkti ju võib.
Pärast seda läks veel nädal, siis sain ARK-st otsuse kätte ja järgmisel päeval vormistasin muudatuse tehnilises passis. Seejärel sõitsin veelkord ülevaatuspunkti ja tegin ära ka ametliku ülevaatuse, sest see oli augustis läbi saanud. Sain ka allahindlust, kuna CO testi ju polnud ;-)

Kartsin ARK osas hullemat - et tuleb teha esmaregamine ja asi läheb kallimaks. Aga siin on jälle see maagiline 1998 aasta vahe - varem kasutusele võetud autodele vormistatakse ümberehitus, uuematele üksikkorras tüübikinnitus ja siis tuleb auto uuesti arvele võtta. See info on kõik ARK lehel kirjas.

Kuskohast see 24 kW sinna reg tunnistusele võeti?

Ei miskit susserdamist - 24 Kw on mootori nominaalvõimsus 72 V juures. Erinevalt bensumootoritest, millede puhul läheb passi kirja tippvõimsus, on elektrimootoritel nominaalvõimsus see, mida ta pidevalt kannatab. Elektrimootoreid võib piisava jahutuse korral lühiajaliselt mitmekordselt üle koormata ning seda ka kasutatakse.
Mis aga puudutab sõitmisel vajalikku võimsust - siis see on oluliselt pisem, kui see nominaalvõimsus. Ning see ei sõltu mootori tüübist. Minul kulus näiteks 50-ga liikumiseks keskmiselt 6KW. Kuidas see vajalik võimsus kiiruse kasvades suureneb, sellest on kirjutatud maakeeli www.zev.ee lehel ja ka foorumis ning ingliskeelset juttu on terve internet täis.

Zilla kontroller

Kahjuks jah ei ole tootmise korraldamine lihtne tegevus ja kui see pole su kutsumus, siis viib see tervise. Nii juhtus ka Zilla kontrolleripere looja Otmariga.
Aga viimaste uudiste kohaselt on läbirääkimised käimas ja Otmar avas uuesti võimaluse panna end kontrolleri järjekorda. Ühelt poolt tagab see talle kõigi valmistatud kontrollerite müügi ning näitab ka potentsiaalsele partnerile, et toodetel on kliente. Kel huvi on, see pangu end julgelt järjekorda :-).

Tasuta parkimise kaart

Kuna Tallinna linn jagab vähese saastega autodele tasuta parkimise kaarte, siis miks seda mitte võtta, eriti kui sumpsist miskit ei tule - st. sumpsi polegi.
Täitsin kodulehel olnud avalduse ja mõtlesin, et olen roheline ja ei prindi neid pabereid välja. Vusserdasin tükk aega digidoki progega, aga lõpuks sain ikkagi paberid allkirjastatud ning ära saadetud.
Kui täna oma kaardil järgi käisin, siis nägin kahjuks ikkagi, et kõik see sodi oli välja prinditud. Kurb.
Lisaks veel - kuna uusi blankette veel polnud, siis kehtib mu luba vaid aasta lõpuni. Järgmise aasta loa saamiseks pean oma avalduse uuesti saatma, kusjuures midagi muutma ei pea. Bürokraatia ikka rokib täiega.
Aga mis ma ikka virisen - võin nüüd kesklinnas parkida, kus tahan.

Peatselt katsun võtta kokku ka seni kogunenud numbrilised näitajad

Esimene verstapost saavutatud

Täna on siis see imetore lumine päev, mil mu pea aastapikkune töö sai tunnustatud ning ARK väljastas mulle Golfi jaoks uue tehnilise passi. Mootori tüübiks "Elekter" ja töömaht "null" :-)

Välja näeb see osa tehnilises passis vot selline

~ 2KW/h energiat kulutatud sõitmisele

Ei ütle, kuidas, kus ja mis asjaoludel, enne kui õige aeg käes. Aga igatahes sõitmisele.

50 km/h 1400 kg golfi liigutamiseks kulub ~ 7KW.
6.2 km läbimiseks kulus u. 1Kw/h elektrienergiat.

Vaikselt tiksub

Viimasel ajal ei ole palju garaages toimetanud - on teatav ooteseisund käsil.
Selle asemel aga kammisin natuke interneeduse avarustel ning külastasin mitmel korral hoolega meie elektroonikajuppide röövmüüjaid. Poleks uskund, et ühe taskulambipirni eest tuleb 8-16 krooni välja käia, sõltuvalt poest. Hirmus.
Teemaks aga siis Zener regulaatorid, mis aitavad akusid ülelaadimise vastu veidike kaitsta.
Teatavasti ei ole akudel erinevatel põhjustel kombeks ühesuguses konditsioonis olla ja ühesugust pinget hoida. Seega tühjenevad ning täituvad nad erinevalt.
Et akude korraga laadimisel rohkem täis akusid üle ei laetaks, on neile kõige odavam külge panna zener dioodidest, takistist ning lambipirnist tehtud regulaatorid, mis kuni 0.5A akust mööda suudavad juhtida. Vaatepilt selle juures on päris kenake - nigu jõulupuu või nii.

Aga need zener-regulaatorid on ise päris lihtsad - vaja on järgmiseid asju 12V aku jaoks:
zener diood - 1N5341B 6.2v (u. 8 kr)
zener diood - 1N5342B 6.8v (u. 8 kr)
Lambipirn - 2.4V 500mA (8-16kr)
takisti - 0.5W, 10 oomi (10R) (0.5-2 kr)
kaks kaabliklemmi, mille sisse dioodid täpselt mahuvad (minul siis miskid haupa omad, 6M6 - M6 näitab kinga augu suurust) (3-10 kr tk, sõltuvalt poest)

Kõikse parem on jätta kingade ostmine viimaseks, võtta diood näppu ja minna tavalisse kaablipoodi. Diood peab mahtuma sinna kaablipessa, sest ta soojeneb ja kaabliking aitab soojust eemale juhtida.

Koostejuhise leiab netist aadressilt: http://home.gci.net/~saintbernard/Zener_Regs.pdf

Endal läks 8 regulaatori tegemiseks kaks õhtut tinutamist, sest elektroonikapoes polnud korraga kõiki juppe olemas.

Akudel nüüd oma kindel pesa olemas

Täna varastel hommikutundidel sai valmis ka üpris kena ja parasjagu tihke kast akude ümber.

Möödund nädalal sain ka lõpuks spido tööle, oli halb kontakt käigukastis oleva anduri ja selle külge mineva pistiku vahel. Nüüd toimib ja kiirust ka nagu näitab.

Akukast aga kukkus välja selline

Nagu lennukis

Tänud Heikkile, kes aitas konfida ühenduse arvuti ja kontrolleri vahel ning käima joosta ka kontrolleri data visualiseerimise softi. Pilt nagu lennuki kokpitis - aga ega sõidu ajal seda jälgida küll ei jõudnud :-)

Küll aga saime selle softi abil paika auto tahhoka näidu, mis nüüd näitab täiesti õigeid mootori pöördeid.

Vaikselt hakkab looma

Kapoti all on nüüd enamvähem asjad valmis, paar "pisiasja" veel vaid jäänud, aga need ei too enam pudinaid juurde.

- nädalavahetusel sai valmis siis lõpuks ka kontrolleri jahutussüsteem, Ford Escorti bensupumba ning Sierra salongiradika ning 3,5 m vooliku abil. Kõige rohkem olen muidugi uhke jahutusvedelikuanuma üle, milleks on Prismast ostetud kohvikarp ;-)















Spido endiselt veel ei toimi, aga küll ka selle käima saab.
Soojendusseadme võib ehk installida natuke hiljem, kui auto juba liigub.

Aeg lendab, asjad arenevad (aeglaselt)

Vahepeal jälle ilmatu aeg vaikust olnud siin blogis - kahjuks on ööpäevas vaid 24 tundi ja inimkeha vajab ka und. Ning muidu puhkust.

Aga alates akulaadija käimapanemisest olen toimetanud ka ikka nii mõnedki õhtud auto kallal ja teinud järgmisi asju:
- ehitasin ümber poteka, millega auto kiirust saab kontrollida. Sai vähe toekam ja asisem.
- panin kõigile akudele peale monitooringusüsteemi, nüüd on kõigi akude olekut võimalik salongist jälgida, ilma et peaks testriga mööda autot ringi jooksma
- peitsin ära enamus salongis olnud lahtisi juhtmeid
- ehitasin valmis vaakumi süsteemi pidurivõimendi jaoks. See koosneb nüüd kahest paralleelselt töötavast vaakumpumbast (kui üks peaks ära kukkuma, siis teine ikkagi jääb), vaakumlülitist, vaakumireservuaarist (jätkub 6 piduripedaali vajutuse jaoks) ning vaakumkellast auto salongis sees. Süsteemi ainsaks miinuseks on pumpade müra, aga sellega annab ehk tulevikus midagi ette võtta.
- 220V süsteem sai lihtsam, kui algul plaanitud. Lihtsalt üks pikendusjuhe auto tagumisest osast ette kapoti alla ning pistikupesa pikendusjuhtme ühendamiseks pagasnikusse. Ägedad lahendused tulevad hiljem. Võibolla
- Auto esiotsas olevatele akudele ehitasin tuttavate osavnäppude abiga ilusad raamid ning panin need ilusti paika

Tänase seisuga veel teha jäävad tööd
- Installida kontrolleri jahutussüsteem
- Ehitada auto tagaosas olevatele akudele korralik karp ümber ning teha sellele ka tuulutussüsteem (et ülelaadimise korral vesinik salongi ei jääks)
- Panna tööle auto originaalspido
- Installida salongi küttesüsteem (talv ei ole enam mägede taga)

Üks pilt kah, mitte päris viimasest seisust kapoti all (üks aku raam veel installimata)

Akud laevad

Aastake on nüüd selle elektrisõiduki idee tekkimisest täis ja ikka veel ei ole kasutamiskõlblikku sõidukit ette näidata.

No aga tegelikult nüüd ma ikka pingutan kah. Isiklik vaba aeg kulub viimasel ajal kõik autole. Lihtsalt ei jagu aega kirjutamiseks, kasutan siis kurjalt kallist tööaega.

Eileõhtuse seisuga jõudsin asjadega niikaugele, et eesotsas peaks auto liigutamisega seotud elektritöödega enamvähem nüüd OK olema.
Taga on vaja installida 220V juhtmed alates sissetulevast pistikust kuni laadijani. Lihtsalt juhtmed, lahedad süsteemid jäävad tulevikuks, kui auto juba liigub.

Eile ühendasin ka laadija akupakiga ning pistsin juhtme seina - päris hea tunne oli näha neid numbreid säramas laadija ekraanil.

Värskendust veidi

Ilmatu aeg on eelmisest uudisest mööda läinud. Kahjuks. Lihtsalt vahepeal on olnud palju muid tegemisi ning samuti on palju aega garaažis veedetud.
Lihtsalt pole jaksu jagunud interneti kasutamiseks.

Et mis siis vahepeal ka juhtunud on?

Pidurite vaakum taasleitud

Peale pikka otsimist leidsin elektrilised vaakumpumbad korralikult tootjalt. Peaks olema igati usaldusväärsed isendid. Tehtud Hella poolt MB jaoks. Et süsteem parem ning veakindlam oleks, tuleb neid kohe kaks tükki paralleelselt, lisaks veel 2L vaakumreservuaar. Ning vaakumkell salongi.

Akude laadimine

Kuna 72V laadijat ei õnnestunudki leida, siis sai ZEV poiste abiga hangitud 96V laadija. Päritolult hiinlane, olemuselt tundub asjalik. Sellega seoses tuli leida sobiv koht veel kahele akule ning need ka süsteemi integreerida. Junnamist ja lisakulu sellega ju oli, aga nüüd on see juba peaaegu tehtud. Lisakaablid ja akud soetatud ning neile ka koht leitud ja ette valmistatud. Vaja vaid kokku laduda.
Laadija on siis selline:
Lisaks sai ostetud ka üks väiksem 12V tark laadija 12V süsteemi aku laadimiseks, aga selle paigaldamine on õnneks lihtne.


Järgmised tööd, mis veel teha
- lõpetada kontrolleri install
- paigaldada korralikult kõik akud
- installida vaakumsüsteem
- installida 220V süsteem ;-)
- installida laadija(d)
- installida salongiküttesüsteem
- panna tagasi kõik ära võetud ja veel vajalikud osad (esiots)

Ta liigub siiski!

Oh seda rõõmu, kui kolmapäeva, 2. juuli õhtul õnnestus lõpuks Golf taas garaagest välja manööverdada. Nüüd juba siis täiesti salongist kontrollitult elektri jõul.

Sõitmine on lihtne. Keerad võtit, paned käigu sisse, vajutad pedaali (annad "gaasi") ja liigubki.
Väikestel pööretel vaikselt, peaaegu hääletult.
Suurematel pööretel teeb mootor veidrat sirinat, sellist trollilaadset. Ilmselt on harjad veel korralikult sisse töötamata.

Igatahes võtsid need paarsaada meetrit proovisõitu näo täiega naerule ja andsid veelgi kinnitust, et igal juhul peab pidurivõimule vaakumpumba leidma. No on ikka raske vajutada küll seda võimenduseta pedaali.

Võimenduseta roolilatt on juba soetatud, tuleb vaid peale installida. Siis kõlbab ehk juba ka ARK poole vaadata asja ametlikuks muutmiseks.

Juhe koos

St. et hädatarvilikud juhtmed on nüüd ühendatud ja ka mõned tulukesed põlevad kontrolleri karvakeral (Hairball), aga edasi on juba juhe täiega koos.

Peakontaktor ei võta kuidagi vedu ning ei taha kuidagi neid otsi omavahel kokku panna, et tekkiks suletud vooluring akude ja kontrolleri vahel.

Aga see kõik on juba uus teema - vaja lihtsalt viga otsima ja parandama hakata. Ühendamised on tehtud. Järgmisel nädalal saab ehk siis ka juba ratta pöörlema.

Kanged kaablid

Aeg lendab ja tähtajad mööduvad. Nääh, ei saanudki jaanipäevaks autot liikuma :-(.
Aga eks pusime edasi ja nüüd siis ilma konkreetse tähtajata. Midagi on vahepeal ikka edasi liikunud kah.

Valmis on kaablid akupaki ja kontrolleri vahel ning kontrolleri ja mootori vahel. Said sellised kanged jurakad, et nende paika väänamine oli kohe nigu trenni eest. Said sellised tõsised 120 mm2 kaablid, et vastaks kontrolleri poolt pakutavale amprite hulgale (lühiajaliselt kuni 1000A väikese liialdusega).
Tänu kaablite kangusele jäi esialgu kontrolleri jõuosa eraldi karbi sisse paigutamata, kuna see lihtsalt polnud võimalik. Selle jaoks tuleb veel midagi välja mõelda.

Kontaktorid ning 500A kaitsme panin eraldi karpide sisse, et kogemata näppupidi sinna kontaktide vahele ei sattuks.
Kaitse pidavat läbipõlemisel mõnikord ka kildudeks lendama - las siis olla igaks juhuks veel natuke varjus, ei pillu tervet maailma kilde täis.

Tänase tööpäeva saavutuseks oli siis see, et installeerisin autosse ka Punase Nupu, mis juhib kogu jõuvoolu osa ning häda korral katkestab kõigi kontaktorite toite. Avariilüliti siis.

Veel möllasin päris pikalt poteka ühendamisel gaasitrossiga, et oleks ikka millega elektronide voogu akudest mootorisse kontrollida. Midagi sai valmis, aga ilmselt tuleb gaasitrossi tagastamise kindlustamiseks lisada süsteemile veel üks vedru. Muidu sai hea.

Lisaks hakkasin ühendama ka kontrolleri madalpinge juhtmeid, aga päris valmis sellega siiski ei saanud.

Miskipärast läheb ikka kõigi asjadega tükk maad rohkem aega, kui ise oskad arvata. Lootsin juba auto mitu nädalat tagasi liikuma saada, aga ikka on veel must miljon asja, mis vaja enne ära teha ja ühendada, et asi liikvele läheks.

Suurematest muredest on veel vaja lahendada pidurite vaakum ning roolivõimu küsimus. Lisaks veel siis akude laadimine ning tuhat vähemtähtsamat asja.

Pilte seekord ei ole, sest olen mitu päeva järjest fotoka maha unustanud. Katsun järgmine kord ikka kaasa võtta.

Arengutest

Poolteist kuud on märkamatult viimasest postitusest möödas. Kontroller on küll juba pikemat aega käes, kuid ega selle vahepealse aja jooksul suurt muud teinud pole, kui üht prozhektorit 72V akupaki pealt põlema proovinud panna. Toimis küll ja suurepäraselt. Ka kõik kaitsemehhanismid olid kontrolleril ilusti töökorras (kui gaas on peal, siis sisse lülitades ei hüppa auto paigast jne).

Kuna olen ise vahepeal muude projektidega suhteliselt rakkes olnud, siis kuni eelmise nädalani eriti midagi edasi ei liikunud.
Möödunud nädalal sai kõvasti raha kulutatud mitmesugustele abimaterjalidele ning ka ajutistele akudele. Ajutistele sellepärast, et eesmärk on ikkagi kasutada LiFePO4 akusid tulevikus. Aga kuniks nendest asja saab, tuleb auto ikkagi valmis teha ja liikuma panna.
Et masin liiga raskeks ei läheks, tuleb aga laadimisega läbisõidetava vahemaa osas kompromissile minna. See tähendab, et esialgu saab siis vaid linnaauto.

Aga 6 akut mahtusid enam kui täpselt tagaratta koobaste vahele ära, ilma et oleks pidanud midagi lõikama hakkama. (lõikamiseks läheb siis, kui pärisakupakk valmis saab)
Akude kaaluks ca. 120 kg, mis teeb kokku u. 1 täis bensupaak, summuti ning 30 kg kola pakiruumis. Ei ole ju palju.

Aga välja näeb esialgne aku paigutus selline.














Edasi on vaja akudele siis korralik kast ümber ehitada, mis peab vastu ka avarii puhul ning ei laseks ülelaadimise korral vesinikku auto salongi laiali lennata. Samuti on vaja kontroller mootori ning akudega ühendada - siis äkki saab juba ka elektri jõul liikuvat masinat proovida.

Kontroller on nüüd lõpuks kohal

Neljapäeval oli jälle jõulutunne :-)

Sai pakki lahti harutada ja ilusaid asju silitada.

See on siis see kontrolleri jõuosa, kuhu lähevad külge jahutusvedeliku voolikud ning jõukaablid. Loomulikult ka juhtimiskaabel (cat5).















Teisel pildil on siis kogu paki sisu. Kontrollerist eespool on nn. karvakera, mille külge lähevad kõik juhtmed ja mis juhib siis ka jõuosa. Lisaks veel kaitsmed, kasutusjuhend ning mootori kiiruse mõõtja.

Kontroller liigub

Ja on väidetavalt ka Eestisse kohale jõudnud

* Acceptance, April 07, 2008, 2:11 pm, CORVALLIS, OR 97333
* International Dispatch, April 14, 2008, 4:46 pm, NJI
* Arrived Abroad, April 17, 2008, 1:24 pm, ESTONIA
* Into Foreign Customs, April 17, 2008, 1:52 pm, ESTONIA

Jään ootama ametnike märguannet

Kontroller on teel Eesti poole

Niipalju on nüüd vähemalt asjad edasi arenenud, et Paypal vahendusel jõudis minu raha ilusti üle lombi kohale ja sealt tuli ka vastus, et nad selle kätte on saanud.

Esmaspäeval siis saabus ka lõpuks uus teade koos paki jälitusnumbriga. Eks ikka selleks, et saaks õhtuti netilehtedel silmi punnitada ja jälgida kuhu maani mu kastike juba jõudnud on.
Peab veel pisut kannatust varuma, sest sügisese kogemuse kohaselt see liiga kiiresti ei lähe

Aprill

Auto valmis!

Ha-ha-ha!
Loomulikult nali. Tegelikult võitlen maailma finantssüsteemide keerukate šifrite ja koodidega ning nuuman oma piskust sissetulekust pankade kasumist pungil kontosid.

Hea uudis on tegelikult see, et kaugel jänkistanis on minu tellitud roheline kontroller valmis saanud. Ja seda juba mitme nädala eest.
Halb uudis on jällegi see, et mina koostöös meie suurpangaga ei suuda oma raha kuidagi ameeriklastest osavnäppude pangaarvele toimetada.
Kuskil palavates või hoopis liigselt konditsioneeritud kontorites on valgekraelised panga-ametnikud võimetud leidma sellist panka ja arvet, mida oma igapäevases töös kasutab CafeElectricu usin juhataja. Veider. Ja kulukas.

Nüüd siis liigume edasi online teenuste poole ning proovime teha makset juba oma suutlikkust tõestanud paypali vahendusel. Ehk õnnestub.

Hiina rindel on samuti vaikne ning akunäidistest pole endiselt kippu ega kõppu. Sai teised tellitud juba jaanuari lõpus. On tekkinud kerge umbusk selle diili õnnelikku lõppu.

Golf liigub jälle! Nüüd juba elektri jõul

Huh, nüüd on see siis oma silmaga ära nähtud.
Kuidas üks tavaline auto liigub elektrimootori jõul ja kummi sahinal. Esimene sõit ei olnud küll liiga pikk - vaid 1 meeter, aga see oli muljetavaldav.
Aga asjast täpsemalt.

Nimelt sel nädalal jõudsin siis lõpuks niikaugele, et joonistasin üles mootori teise otsa kandekonstruktsiooni ja saatsin selle Eksamo meestele. Nad said mu piltidest peaaegu aru ja lõikasid valmis sellised ilusad tükid nagu pildil näha.















Mina haarasin siis täna need ilusad asjad kaenlasse, laenasin ühe pisikese keevitusaparaadi ning säristasin punktidega paika. Nüüd vaja veel vaid korralikult kokku keevitada, üle värvida ning mõned tugevdused lisada.















Pärast seda jäi veel indu üle ja keerasin ka poolteljed käigukasti külge tagasi. Siis tekkiski tahtmine jälle aku ja juhtmetega hullata ning näha pöörlevat ratast. Täitsa normaalselt pöörleb 12 voldise aku pealt.



Päeva lõpetuseks ei viitsind autot enam käsitsi trügida ja vaikselt sahistasin ta elektri jõul oma kohale. Oli hea tunne. Kui mootorikinnitus valmis, siis tuleb ilmselt natuke pikem sõit ;-)

Uus mootor autos

Nüüd jõudsin siis niikaugele, et tõstsin mootori ja käigukasti tagasi autosse. Üks mootori kinnitus on veel vaja teha, aga seis on praegu selline nagu pildilt näha.

Rõõm elektrimootorist

Kõik ei lähe nii kiiresti kui sooviks. Aga tasapisi asjad ikka liiguvad. Nädalavahetusel sai jälle natuke aega garaazhis veedetud ja kogu see ilus krempel uuesti lahti võetud. Miks küll?
Aga lihtsalt sellepärast, et ma unustasin mainida, kuhupoole peaksid juhtmete klemmid jääma ja loomulikult läksid nad natuke valesti.
Ei miskit keerulist, ainult hulk polte tuli lahti kruttida ning kokkupanemise tarvis ka keermeliimi soetada. Sellist keskmise tugevusega.
Ja ühtlasi vahetasin ka käigukastis õli ära, et see liiga palju energiat ei neelaks. Eriti talvel. Sisse läks täissünteetiline 75W 90, marki ei mäleta.

Tegelikult tahtsin ma hoopis näha, kuidas elektrimootor ajab ringi pooltelje otsi ja kuidas ma saan käike vahetada jne.
Seega panin valmis ühe vanema sureva käivitusaku, ühe paari käivituskaableid ning ....
täpselt üks juhe jäi puudu - et ühendada mootori klemmid A2 ja S2. Õnneks leidus põrandal väike jupp maanduskaablit, selline 1.5 mm läbimõõduga kiuline kaabel. Panin selle A2 ja S2 vahele ilusti kinni :-) ning ühendasin aku miinusklemmi krokodega mootori külge.
Pluss otsaga torkisin siis aku teist klemmi ning tekitasin ilusaid sädemepilvi.

Mootor töötas ilusti ja ka käigukastist välja tulevad pooltelje otsad käisid ilusti ringi ning käike sai vahetada. Ülilahe. Lõpetuseks mõtlesin, et filmiks seda toredust ning ühendasin ka punase juhtme krokuga aku külge.

Fotoka säädimine ja käivitamine võttis veidi aega, aga käima ta läks ja midagi jäi peale kah. Kuni silmanurgast tabasin lae poole hõljuvat sinist suitsuvinet. Siis läks kiireks ja kokku jõudsingi filmida täpselt nii vähe kui järgmises lõigus näha. Aga ta liigub siiski!



Lisaks veel siis paar pilti nendest juppidest, mis Eksamo mehed valmis tegid.



Siin on juba sidur eemaldatud ja on näha ilusti freesimisjäljed ühendusplaadil.









Siin on ka ühendusplaat eemaldatud ja näha ilusti tema käigukasti poole jääv külg koos freesimisjälgedega. Tegelikult on plaat katsudes sile.

Siin on hästi näha ka see õnnetu juhtmeke, mis kärssama läks. Ükskord ma mõõdan ära, mitu amprit ta vaeseke pidi läbi laskma.








Siin plaadi teine külg, see mis on natuke ka väljast näha.










Plaat ligidalt.










See on siis siduri jaoks väntvõlli ots. Ilusti koonuse ja kiiluga mootori võlli otsa istutatud. Ilus töö.














Ja siin on veel mootori külge kinnitatud vahetükk, mis on vajalik selleks, et kõik kaugused piki mootori ja käigukasti võlli paika ajada. Siia külge kinnitub ka mootori ja käigukasti ühendusplaat.

Elektrimootor on käigukasti küljes!

Läks veidi veel aega, aga nüüd on esimene suurem asi tehtud.
Suured tänud teile, Jaan ja Andres! Need tükid on tõelised iludused.
Praegu panen siia vaid ühe pildi, aga lähiajal võtan aega ja teen rohkem. Nüüd on ka mul jälle midagi võimalik reaalselt tegema hakata - mootor tagasi autosse, ning teise otsa samuti kinnitus. Siis võib varsti juba lõbusõidule minna.
















No ja võrdluseks siis veel ka peaaegu sama külje pealt üks pilt originaalmootorist ja kastist. Leia 10 erinevust ;-)

Ehitamise progress

Kõvasti ja pikalt on nüüd lammutatud ja vahepeal peaaegu mitte midagi füüsiliselt tehtud (vähemalt minu poolt), aga nüüd on lõpuks midagi juhtunud.
Jaan ja Andres Eksamost on tegelikult kõvasti vaeva näinud ning on valmis saanud käigukasti ning elektrimootori ühenduse jupid. Siin siis mõned pildid loomisprotsessist.












































Ja üks pilt CNC programmist kah

Kehade mass

Tegelikult on nii, et mind huvitab ikka veel, kui palju Golf välja roogitud sisepõlemismootori juppide arvelt siis kaalu kaotab.

Jahutusvedelikku tuli üks 5L kanistri täis ning umbes pool liitrit läks ka garaazhi põrandale maha. Seega ca -5,5 kg.

Summuti juppide massi teada saamiseks võtsin kodust kaalu kaasa, ronisin ise kaalule ja jätsin meelde oma "tühimassi".
Seejärel haarasin pihku ükshaaval kõik summuti jupid
- katalüsaator - 11 kg
- keskmine pütt - 10 kg
- tagumine pütt - 7 kg

Kokku kaaluvõitu siis summutist 28 kg.

Mootrit kahjuks sülle võtta ma ei suuda. Selle massi teadasaamiseks on vaja miski muu trikk välja mõelda.

Elektri ootel

Tänaseks on siis nii, et auto on bensumootorist ning sellega seonduvast põhimõtteliselt vaba. Hulk elektriautole mittevajalikku metalli on küljest roogitud - summuti kolmes kaalukas osas, bensupaak, radiaator.
Kõik need jupid tuleks nüüd vajajatele maha müüa.
Põhja alla tekkis suur hulk vaba ruumi, kuhu saab paigutada siis akud.














Vahepeal sai viidud ka käigukast ning mootor tublide inseneride kätte, et see saaks korralikult ja korrektselt ühendatud. Kui kätte saan, tuleb selle kohta ka rohkem infi.

Samuti sain kaugelt lombi tagant infot, et vahepeal 4 kuule lühenenud kontrolleri tootmise järjekorrad on kahjuks jälle veninud 6 kuu peale ning minu kontroller ei valmi ilmselt enne märtsi algust. Senikaua siis on aega muude asjadega tegeleda.

Akud
Akud on üks igavene nuhtlus. Eriti siis, kui valikuvõimalusi on palju ja üks halvem kui teine.
Pliiakude hinnad on üles läinud, lisaks on nad rasked ja võtavad palju ruumi. See pole nüüd küll miski üllatus, aga fakt siiski.

Täna uurisin akude hindu Akukeskuses. Optima akud olid ainsad DC akud, mis seal koha peal oli, aga 75AH akupaki hinnaks oleks tulnud selline summa, et isu läks ära.
Esiteks on mahtuvust vähe ja ka kasutada saab ainult ca 50% ning külmaga jääb sellest veel vähem järgi. Läbisõiduks võib tulla nii vaid miski 20 km, mis on selgelt liiga vähe.

Viimasel ajal on välja ujunud info mitmete Hiina LiFePo akude tootjate kohta ning ka hind on üsna võrreldav nende Optima akude hindadega. Ainult kuskil maailmas pole kogemust nende akudega, keegi ei tea, mis kvaliteediga need on. Kui nendega proovida, siis mõne tootja elementidest tuleks 100Ah akupaki kaaluks ca 80 kg ning ruumala järgi mahuks see vabalt ära bensupaagi ja sumpsi eemaldamisel tekkinud vabasse ruumi. Magus!

Millist teed minna, sõltub laiali saadetud hinnapäringute vastustest ja eks siis panen ka siia kirja.

Milleks PackTrackr hea on

PackTrackr on selline akupaki jälgimise seade, millega saab iga järjestikku ühendatud akut eraldi jälgida. Seadmel on kaks kuue aku moodulit, mille saab järjestiku ühendada monitori külge. Samuti saab monitori külge ühendada voolu sensori ning ühenduskaabli arvuti serial porti.

Kuna mu läpakal com porti pole, siis järgmisel päeval peale PackTrackri kättesaamist asusin otsima üleminekut com pordist USB porti. Saingi - Ordist.
Koju jõudes ühendasin juhtmed aku ning arvuti külge ja tänu heale juhendile tegin midagi enda jaoks uut - ühendasin edukalt midagi arvuti külge sedasi, et see ka toimis.
Ekraanil hakkas jooksma järgmine esialgu arusaamatu tähejoru:

B,125,H,158,E,0,0,0,0,0,0,0,P,125,82,46,1,T,29,6,0,0,86,0,
B,125,H,158,E,0,0,0,0,0,0,0,P,125,82,46,1,T,30,6,0,0,86,0,
B,125,H,158,E,0,0,0,0,0,0,0,P,125,82,46,1,T,31,6,0,0,82,0,
B,125,H,158,E,0,0,0,0,0,0,0,P,125,82,46,1,T,32,6,0,0,82,0,

Tähendab, asi siiski toimib.
Manuaali järgi muukisin ka nende ridade tähenduse lahti
- esimene 125 reas tähendab esimese aku pinget - 12,5 V
- P,125 tähendab kogu akupaki pinget, mis on ühe aku puhul siis seesama 12,5 V
- 82 tähendab aku laetuse taset, mis arvestatakse välja pinge järgi. 82%
- 46 on toa temperatuur, tulevikus akupaki temperatuur Farenheitides

Kuna mul kodus eriti tarbijaid polnud, siis haarasin kogu kupatuse ühel päeval kaasa ja ühendasin Golfi külge.
Tulemuseks oli päris põnev numbrijada, millest peale mõningast töötlemist sai üks tore graafik.

Tarbijate võimsuse saab välja arvutada korrutades pinge ja voolutugevuse.

Pudinate hankimine

Peale mõnda aega netis kolamist ja asjade uurimist otsustasin, et ma ikka tõesti tahan seda teha. Seega olin vaimselt valmis reaalselt tegevusse astuma ja oma raha kulutama.

Esimese asjana tellisin ära Zilla kontrolleri. Kõige olulisema ning kõige raskemini hangitava seadme elektriauto juures. Kuna tegemist on tõeliselt nõutud tootega ning ooteaeg on 4-6 kuud, siis esialgu selle tellimusega mingeid reaalseid kohustusi ei kaasnenud (detsembri lõpus sain infot, et minu kontroller valmib kuskil jaanuari lõpus).

Järgmisena asusin otsima müüjat, kes saaks mulle saata WarP 9 mootori. Kuna kõigi Euroopa edasimüüjate lehed olid viimati uuendatud 2005 aastal, siis uurisin otse tehasest, kes mulle mootori võiks tarnida. Nende saadetut nimekirjast langes valik EV Source poele ning peale esimesi kontakte oli selge, et valik oli osutunud õigeks. Ryani suhtumine on just selline, nagu mina ühelt äri ajavalt inimeselt ootan.

Novembri alguses tellisin EV Sourcest ära mootori ning akupaki monitoorimise süsteemi PackTrackr.
Kõhe oli küll paras ports raha saata kuhugi teadmatusse, aga kõik siiski laabus.
11. detsembril sain pärast pikka-pikka ootamist kätte PackTrackri














ning 2 päeva hiljem jõudis kohale ka mootor - selle aasta jõulukingid olid käes.












Kohe peale seda kui olin otsustanud projekti ikkagi teoks teha, hakkasin otsima ka sobivat doonorautot - Golf III Varianti. Algul vaatasin ka Saksamaa poole, aga veidi tausta uurides tundus see suht mõttetuna. Seega jätkasin kohapealseid otsinguid ning ca. 2 kuud olid mu iganädalased kaaslased Kuldne Börs, Soov, Auto24.
Novembri lõpus pärast mitmete kandidaatide üle vaatamist läks siis lõpuks õnneks ning leidsin sobiva auto - väljast suhteliselt ilus, ilma suurema roosteta, nahksisu, istmesoojenduse ja muu vajaliku pudi-padiga.
Hinnas jõudsime kokkuleppele ning pärast vajalikka asjatoimetusi ARK-s sain selle toreda auto omanikuks.

Et oleks tulevikus mingi märk, millega elektriautot võrrelda, siis käisin ka autoga dünopingis. Mõõtsid nad mul seal siis ratastest 97hj ning kalkuleerisid, et mootoris peaks siis olema ca. 82 kW. Kahjuks ei ole siiani sealt kätte saanud mõõtmise graafikut ning väändemomendi numbrit enam ei mäleta.

Akude, akulaadija(te), DC-DC konverteri ning muude vajalike osade osas on otsad siiani veel lahtised.